|
|
|
Lahingulaev Bismarcklennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud korralik koostöö. Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt eemalduma. Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma otsinguid lõpetama. Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla. Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva. Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina. Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu. Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17 pommitajad kaitsnud hävituslennukit. Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30 lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid kaks lennukit. Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25- sõlmilise kiirusega teekonda. Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda. 13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse, “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli lõppenud. 12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile. “Scharnhorsti” hukkumine 1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW 55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22 transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit. 18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel. Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt. Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel. Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku. 26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”. Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis “Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt. Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti” Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt. Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna. “Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30- sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss. Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad. Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell 12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti” raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita. Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280- mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”. Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega. “Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka. Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!” Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22 sõlmeni. “Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”. “Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma. See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus. Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993. Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000 tonnist masuudist. “Tirpitzi” hukk 1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”. Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”. Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see teade Inglismaale. 30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool. Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile. 3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120 mm. Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega. Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga uppunud. “Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt. Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi liikumisvõimetuna seisma. “Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega. Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.) Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361. 18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära. Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema. Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et ?otimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu. 7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse. Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt. 18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja ronisid. Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks. Sissejuhatus Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid. See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu. Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad. Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv. “Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad. “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal. Kasutatud kirjandus ja muud allikad Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994; William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974; Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”, Tallinn “Olion” 1995; http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm http://www.airartnw.com/bismarck.htm Sisukord Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4 Saksamaast …………………………………………………………………...5 Inglismaas laevastik………………………………………………………….8 Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11 ”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14 “Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali ………………………………………………………………………...23 “Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28 “Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33 Kokkuvõte…………………………………………………………………...37 Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38 Lisad “Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer” “Gneisenau”, “Bismarck” “Tirpitz”, “Prinz Eugen” “Gneisenau” , “Scharnhorst” Admiral G. Lütjens “Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland “Hood”, “Rodney” “Suffolk”, “Norfolk” “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr “Prince of Wales” Läbisõit Inglise kanalist “Tallboy” pommid Kokkuvõte Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned episoodid II maailmasõjast. Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid? Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada. ----------------------- [pic] |
|
|||||||||||||||||||||||||||||
 |
|||||||||||||||||||||||||||||||
|
|||||
Šåōåšąņū įåńļėąņķī, šåōåšąņ įåńļėąņķī, ńī÷čķåķč˙, źóšńīāūå šąįīņū, šåōåšąņ, äīźėąäū, šåōåšąņū, šåōåšąņū ńźą÷ąņü, šåōåšąņū ķą ņåģó, źóšńīāūå, äčļėīģū, ķąó÷ķūå šąįīņū č ģķīćīå äšóćīå. |
||
Ļšč čńļīėüēīāąķčč ģąņåščąėīā - ńńūėźą ķą ńąéņ īį˙ēąņåėüķą. |
||
